Viimsi Huvikeskuse aatriumis on väljas Eesti Meremuuseumi näitused:

I korrusel näitus “Haruldased merekaardid Eesti Meremuuseumi kogus”

Aastal 2021 toimus Eesti Meremuuseumi merekaartide kogus üks suuremaid kaartide konserveerimise projekte, mille käigus ilmnes, et kaardikogus on arvel ka Eesti kasutaja jaoks haruldasi kaarte. Enamik nendest kujutavad täielikult või servapidi Eesti alasid. Kuna navigatsioonikaartidel on väga praktiline otstarve, jätab kasutamine neile oma jälje, olgu selleks siis kulunud ääred ja murdekohad või kaardile lisatud märkused. Kuigi hästi säilinud trükitud merekaartide eksemplare on Eestis ka mujal kogudes, on meremuuseumi kaartide hulgas väärtuslikke ainueksemplare ja isikute või sündmustega seotud kaarte. Selle tulemusena sündiski mõte koostada haruldasemaid merekaarte tutvustav raamat.

Merekaarte on Eesti Meremuuseumi kogudes arvel kokku 1685. Muuseum on alates 1930. aastate algusest endise direktori Madis Mey (1870–1940) algatusel kogunud merendusalast vanavara. Meremuuseumi rajamisel hakati esemete, fotode, dokumentide, raamatute, kunsti- ja väärismetalli kogudele lisaks koguma ka merekaarte. Kaarte on kogutud alates meremuuseumi esimesest tegevusperioodist (1935–1940) kuni tänapäevani. Endisest meremuuseumi fondist (1935–1940) on perioodist 1780–1920 pärit 72 merekaarti, mis kujutavad peamiselt Soome lahte ja sissesõite Tallinna reidile. Eri ajalooperioodide vältel ei ole meremuuseum eraldi merekaartide kogumise aktsioone korraldanud. Mõne kaardi puhul on tegemist kuulsale kaptenile kuulunud või konkreetsel laeval kasutatud kaartidega. Muuseumi on need jõudnud peamiselt eraisikutelt, kas mõne meremehe enda käest, abikaasa või sugulaste annetusena või ostu teel. Näitus annab lühiülevaate kaheksast muuseumi kaardikogus olevatest haruldastest merekaartidest. Kuid huvi korral on võimalus tutvuda ülejäänud 27 kaardiga raamatus ’’Haruldased merekaardid Eesti Meremuuseumi kogus’’. Iga merekaart räägib omal moel mingisuguse loo – kaardil kujutatava piirkonna lugu, väljatoodud huvitavamad detailid, mõnele meremehele kuulunud või laeva peal kasutuses olnud kaardid.

II korrusel näitus “Operaator Andres Söödi Antarktika retke fotod”

Selle aasta 4. veebruaril 90. sünnipäeva tähistanud Andres Sööt on Balti uue laine dokumentalist. Ta lõpetas 1963. aastal Moskvas Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi dokumentaalfilmi operaatorina ja sellele erialale pole ta tänaseni truudust murdnud. Võib julgesti öelda, et ta tõusis omal alal tippu noore mehena ja jäi sinna neljaks kümnendiks.

Andres Sööt on rohkem kui 70 dokumentaalfilmi režissöör. Eesti dokumentalistika ajalukku on suurte tähtedega kirjutatud tema „Jaanipäev“ (Tallinnfilm, 1978) ja „511 paremat fotot Marsist“ (Tallinnfilm, 1968) jpt. Meeldejäävate saavutuste hulgas on ka Antarktika uurimisest rääkiv „Enderby valge maa“ (1969) ja vaatefilm „Jääriik“ (1970).

Andres Söödil õnnestus koos kolleeg Mati Kasega osaleda 14. Nõukogude Antarktika-ekspeditsioonil, mis toimus 1968/1969. aastal. Tallinnfilmist saadud lähetuse tulemusena valmisid eelmainitud dokumentaalfilmid. Lisaks filmikaamerale oli Söödil kaasas ka fotoaparaat, millega ta jäädvustas kõike erutavat, mida lõunamanner uudishimulikule vaatlejale pakkus.

Antarktika ettearvamatus jättis 34-aastasesse mehesse sügava jälje, ajendas teda kirjutama raamatut „Antarktis“ (Eesti Raamat, 1972). Raamatu avasõnas ütleb ta otsesõnu: „Antarktis, rohkem kui ükski teine igatsetud maa, sunnib pühalikul kohtumisel unustama pea kõik, mis temast seni on teatud.“ Kümned fotod leidsid samuti koha raamatus. Sööt osales Eesti Polaarklubi liikmena ka artiklikogumiku „Nabakirjad“ tegemisel (1992, sarjas „Maailm ja mõnda“). Päevikuvormis artiklile „Mooniterad ääretul laudlinal“ on samuti lisatud hulk fotosid.

2023. aastal, kui Rahvusarhiiv digiteeris Söödi fotonegatiivide kogu, tekkis võimalus enam kui poole sajandi vanuseid jäädvustusi uues kvaliteedis vaatajatele taas näidata. Austades dokumentaalfotograafia püüdlusi säilitada jäädvustatud hetke autentsus, on fotode töötlus minimaalne. Soovisime edasi anda 1960. aastate Nõukogude filmilindile omast teralist väljanägemist.

Dokumentalistina hindab Sööt kõige olulisemaks žanriks reportaaži. Seda on tajuda ka tema fotodelt. Iga jäädvustus on lugu, milles sageli aimub, mida tegija päästikule vajutades võis tunda. Reportaaž annab edasi olmet, inimestevahelisi suhteid, inimeste suhet eluslooduse ja maastikega, Nõukogude oludes erandlikku läbikäimist välismaalastega.

Fotodesse on kätketud noore mehe uudishimu ja avastamisrõõm. Iga foto sel näitusel on lugu, olgu selleks lumel liikuv austraallaste Fiat või jää embuses elamud Mirnõis. Sööt külastas Antarktikas kõiki toonaseid Nõukogude uurimisjaamu, kuid sai kiigata ka austraallaste Mawsoni ja jaapanlaste Syowati jaama. Mitmed näitusele valitud fotod on tehtud neil külaskäikudel.

Fotograafide lemmikobjektiks olid adeelia ja keiserpingviinid. Sööt pole selles mõttes erand. Pole ka imestada – pidi ju nende lennuvõimetute lindude nägemiseks looduses ette võtma üle 15 tuhande kilomeetrise laevareisi. Omapärase huumorimeele poolest tuntud Sööt kirjeldab raamatus esmakohtumist pingviiniga nii:

„Hetk hiljem kostis vöörist läbilõikav vilekontsert ja kümned hääled hüüdsid: „Pingviin! Pingviin!“ Ja tõesti, meist paarisaja meetri kaugusel jääkuhila otsas seisis, erutusest pingul, Antarktika esimene ime – pisike mustvalge pingviinipoiss. Esimene pingviin jääb esimeseks, teda pildistasid palavikuliselt kõik. Raske on tagantjärele kindlaks teha, mitu pilti sellest linnust tehti, aga võib kindel olla, et ükski teine Antarktise pingviin ei sattunud 1968. aastal nii paljudesse fotoarhiividesse kui see kauge täpp seal.“

Näitused on avatud 2. veebruarist kuni 3. aprillini.