Esmaspäev - 6 aprill, 2026 / 12:00Vabas õhus maalimine tähendab maalimist otse looduses, keset muutuvat valgust, tuult ja ilma. See toob pildile vahetu hetke – mitte ainult selle, mida nähakse, vaid ka selle, millise emotsiooniga kunstnik ümbritsevat tajus.
Eesti maastik võib esmapilgul tunduda tasane ja rahulik, kuid lähemal vaatamisel on see täis rütmi ja kordusi. Puutüved, metsaservad, kadakad ja kõrkjad moodustavad hulga püstiseid jooni, mis annavad vaatele struktuuri. Need ei ole kunagi täiesti sirged ega ühesugused, vaid kergelt kõverad, katkendlikud ja muutuvad – nagu loodus ise. Samas on maastik üldmuljelt pehme ja lauge. Silmapiir venib madalalt üle pildi, värvid sulanduvad üksteisesse ning selgeid vastuolusid on vähe. Maastikumaali tehnilistes nüanssides püütakse enamikel kordadel vältida liiga sirgeid ja jäiku jooni. Kui mõni neist muutub liiga konkreetseks, jääb maali vaadates pilk sellele liigselt pidama ega liigu enam edasi ega tagasi. Pehmemad ja katkestatud jooned lasevad silmal vabamalt ringi liikuda ning aitavad pildil „hingata“. Teisalt tuleb kunstnikul, kes vaadet üsna tõetruult
kujutada püüab siiski maastiku olemust ausalt tunnistada.
Ilma muutumise faktor on selle eriala puhul vältimatu. Valgus võib teiseneda väga kiiresti – päike tuleb pilve tagant välja ja kaob jälle, varjud liiguvad, värvid muutuvad. Vahel segab tuul või hakkab sadama. Seetõttu tuleb töötada kiiresti ja otsustada, mis on oluline, mida rõhutada ja mida kujutada pigem üldistavalt.
Sellised maalid ei püüa olla täpsed koopiad. Need kannavad endas hetke – valgust, õhku ja meeleolu. Vabas õhus maalimine ongi hetkede püüdmine – nii nagu ei kordu ükski etüüd, olgugi, et kunstnik võib sama motiivi käsitleda lugematutel kordadel.
Näitus on tasuta ja on Viimsi Huvikeskuse aatriumis üleval 30. maini.
